Veel seitse aastat! Põhitunnistaja reegel Austrias - laiendatud ja muudetud

Austria õigus tunneb kaks - väidetavalt kolm - versiooni põhitunnistuse reeglist: Ühelt poolt kohaldatakse teatavate kuritegude suhtes vastavalt Austria kriminaalkoodeksi (Strafgesetzbuch, StGB) paragrahvis 41a ja Austria kriminaalmenetluse seadustiku (Strafprozessordnung, StPO) paragrahvis 209a sätestatud "väikese" ja "suure" peamise tunnistaja reeglit. Kartelliõiguse peamine tunnistajareegel on seevastu Austria konkurentsiseaduse (WettbG) paragrahvis 11b ja StPO paragrahvis 209b ning seda kasutatakse kartellidega seotud süütegude avastamisel, uurimisel ja nende eest vastutusele võtmisel.

Alates 1. jaanuarist 2022 pikendas Austria seadusandja paragrahvide 209a ja 209b StPO algselt piiratud kohaldamisaega veel seitsme aasta võrra ning tegi muudatusi nii suure peamise tunnistaja reeglis kui ka selle kartellivastases vasteosas. Need muudatused on käesoleva artikli keskmes. Esimeses osas käsitletakse suure peamise tunnistaja reeglit. Teises osas keskendutakse peamise tunnistaja reeglile monopolivastases õiguses.

Peamistunnistaja reegel Austria kriminaalõiguses

Millal võeti Austria kriminaalõiguses kasutusele põhitunnistaja reegel?

Austria on rahvusvahelise õiguse kohaselt kohustatud kehtestama peatunnistaja reegli. Ratifitseerides OECD konventsiooni välisriigi ametiisikute altkäemaksu võtmise vastu võitlemise kohta rahvusvahelistes äritehingutes, võttis Austria endale ühise kohustuse "võidelda välisriigi ametiisikute altkäemaksu võtmise vastu rahvusvahelistes äritehingutes."^[1 ] Kohtuvälistest lahendustest või kokkulepetest on saanud üha olulisem sammas raskete majanduskuritegude, sealhulgas välisriigi ametiisikute altkäemaksu võtmise vastu võitlemisel^[2].

1. jaanuaril 1998 jõustus Austrias nn väikese peatunnistuse reegel. See pakkus tunnistajaks olemise taotlejale kergendavaid asjaolusid, kuid seadusandja ei soovinud sel ajal anda täielikku puutumatust süüdistuse esitamise eest.

Alates 1. jaanuarist 2011 jõustus täiendavalt "suure" peamise tunnistaja reegel. Selle kohaldatavus oli algselt ette nähtud lõppema 31. detsembril 2016. Praktiline hindamine näitas siiski, et kuigi reegli tähtsust tunnistati, oli seda pärast selle kehtestamist kohaldatud vaid üksikutel juhtudel. Seetõttu ei olnud võimalik anda reeglile lõplikku hinnangut. 1. jaanuaril 2017 võttis seadusandja vastu reegli muudetud versiooni, mis pidi lõppema 1. jaanuaril 2022. aastal^[3].

2020. aastal toimunud uus hindamine näitas, et peamist tunnistajat käsitlevat eeskirja peetakse positiivseks ja sellest ei saa loobuda, samas tuvastati taas parendamist vajavaid valdkondi. Seda, samuti Austria rahvusvahelisi kohustusi silmas pidades vaadati eeskiri uuesti läbi ja pikendati seda veel seitsmeks aastaks, et võimaldada edasist hindamist^[4].

Suurte peamiste tunnistajate reegli viimaseid muudatusi käsitletakse allpool punktis 1.3.

Millal kohaldatakse põhitunnistuse reeglit?

Peatunnistaja reegli kohaldamine võib tuleneda ainult teatavatest rasketest tegudest, mis on põhikirjas täpsemalt määratletud.

Lühidalt öeldes peavad põhitunnistaja reegli kohaldamiseks põhitunnistajad:

1. vabatahtlikult avaldama oma teadmisi, mis peavad oluliselt kaasa aitama kuritegelike tegude selgitamisele, mis ületab nende enda panust - alati peab olema kaasatud vähemalt üks kolmas isik;
2. vabatahtlikult pöörduma prokuratuuri või kriminaalpolitsei poole;
3. tegema kahetsusväärse ülestunnistuse;
4. ei tohi olla veel kahtlustatavana üle kuulatud ja teda ei tohi olla sunnitud.

Kui potentsiaalne peamine tunnistaja pöördub prokuratuuri poole, peab viimane viima läbi eelkontrolli, et teha kindlaks, kas peamise tunnistaja reeglit saab kohaldada. Süüdistus tuleb ajutiselt lõpetada, kui selleks ei ole ilmseid põhjusi. Kui hiljem selgub, et nõuded on täidetud, peab prokuratuur jätkama menetlust nagu kõrvalekaldumise korral. See tähendab, et ta seab peamistele tunnistajatele teatava tingimuse, nt rahasumma maksmine, üldkasuliku töö sooritamine või katseaja määramine, samuti kohustus teha prokuratuuriga kuriteo lahendamisel edasist koostööd. Kui peamine tunnistaja on osutanud tellitud teenused, lõpetab prokuratuur eelmenetluse, jättes endale tingimusliku õiguse hilisemaks süüdistuse esitamiseks.

Kui kriminaalmenetlus kolmanda isiku või kolmandate isikute suhtes on lõplikult lõpetatud või kui meetmed kolmanda isiku suhtes on lõpetatud kolmanda isiku vahistamise tõttu, lõpetab prokuratuur lõplikult menetluse peatunnistaja suhtes, tingimusel et peatunnistaja on osutanud tellitud teenuseid või määratud katseaeg on möödunud. Kui edasine uurimine näitab, et nõuded ei ole täidetud, jätkab prokuratuur menetlust peamistunnistaja vastu ja teavitab teda sellest. Sellisel juhul võib täita väikese peatunnistaja reegli nõudeid.

Millised on viimased muudatused?

Enne StPO § 209a viimast muutmist oli ebakindlus selles osas, kas peamistunnistaja staatuse võib saada ka kriminaalpolitsei, mitte prokuratuuri poole pöördudes. Kui potentsiaalne peamine tunnistaja oleks pöördunud kriminaalpolitsei poole ja viimane ei oleks kohe kooskõlastanud oma tegevust prokuratuuriga, ei oleks saanud peamise tunnistaja staatust saada^[5].

StPO § 209a muudetud tekstiga on nüüd see ebakindlus kõrvaldatud, sest selles selgitatakse, et lisaks prokuratuurile võivad peamistest tunnistajad pöörduda ka kriminaalpolitsei poole. Edasine menetlus jääb siiski prokuratuuri pädevusse.

Peatunnistaja reegel Austria konkurentsiõiguses

Millal võeti Austria monopolivastases õiguses kasutusele põhitunnistaja reegel?

Ka monopolivastase õiguse valdkonnas on Austria kohustatud tagama direktiivi (EL) 2019/1 (ECN+ direktiiv) artikli 23 alusel peamist tunnistajat käsitleva reegli kohaldatavuse.

Peamistunnistaja reegel on Austria konkurentsiõiguse osa alates 1. jaanuarist 2006. Asjakohased sätted sisalduvad Austria konkurentsiseaduse (WettbG) paragrahvis 11b ning 1. jaanuaril 2011 jõustus vastav säte StPO paragrahvis 209b.

Millal kohaldatakse peamist tunnistajareeglit?

Konkurentsiõiguse peatunnistuse reegel võimaldab konkurentsiametil (Bundeswettbewerbsbehörde) hoiduda teatava konkurentsieeskirjade rikkumise korral koostööd tegevale äriühingule trahvi määramisest.

Selliste ettevõtete töötajatele tuleks anda võimalus pääseda karistusest ka peamistest tunnistajatest. Selleks peavad olema täidetud järgmised tingimused:

1. Föderaalne konkurentsiasutus hoidub äriühingule trahvi määramisest või Euroopa Komisjon või teiste liikmesriikide konkurentsiasutused kohaldavad peamistunnistaja reeglit;
2. Föderaalne kartelliprokuratuur (Bundeskartellanwalt) leiab, et ettevõtte rikkumises osalenud töötajaid ei tohiks karistada seotud kuriteo eest, ja teatab sellest prokuratuurile;
3. Ettevõtte töötajad peavad avalikustama prokuratuurile ja kohtule kõik teadmised, mis neil on nende tegevuse ja faktide kohta, mis on olulised kuritegude selgitamiseks.

Kui nõuded on täidetud, lõpetab prokuratuur asjaomaste töötajate suhtes menetluse, jättes endale tingimusliku õiguse hilisemaks süüdistuse esitamiseks.

Millised on viimased muudatused?

StPO § 209b lõike 1 eelnev sõnastus oli keskendunud ettevõtte panusele kartellide uurimisel. Läbivaadatud eeskirja eesmärk on keskenduda lisaks sellele ka üksikute töötajate panusele. Selle tulemusena saab föderaalne kartelliprokuratuur teha vahet üksikute töötajate panusel, võimaldades peamise tunnistaja staatuse ainult aktiivselt koostööd tegevatele töötajatele, kuid mitte neile, kes keelduvad koostööst Austria konkurentsiametiga.

Selle muudatuse eesmärk on motiveerida töötajaid avalikustama kõik oma teadmised uurimise varajases etapis. Föderaalne kartelliprokurör saab paratamatult koostada aruande prokuratuurile alles menetluse üsna hilises etapis, nimelt pärast seda, kui föderaalne konkurentsiamet on lõpetanud ettevõtte uurimise. Sellest tulenevalt saab prokuratuuri läbiviidud paralleelsed kriminaaluurimised lõpetada alles pärast seda, kui kõik faktid on avalikustatud. Mida varem töötajad avaldavad kõik oma teadmised, seda varem saab kriminaaluurimise lõpetada^[6].

Üksikute töötajate aktiivset koostööd tuleb hinnata vastavalt töötaja koostööle, mis on võimalik, lähtudes konkreetse töötaja teadmiste tasemest ja menetluse etapist. Kui töötajal on vaid osalised teadmised, mis aitavad vaid osa õigusvastasest käitumisest paljastada, kuid töötaja teeb sellest hoolimata aktiivselt koostööd ja avaldab kogu oma teadmise õigeaegselt, peaks töötaja siiski saama kasutada põhitunnistaja kaitset, kui kõik muud tingimused on täidetud^[7].

Samuti on selgitatud, et föderaalse kartelliprokuröri poolt prokuratuurile esitatavas teatises tuleb arvesse võtta ettevõtte enda koostöö ulatust.

StPO § 209b lõige 2 on muudetud, et prokuratuuril oleks võimalik lõpetada uurimine üksikute töötajate suhtes ainult siis, kui nad on oma teadmised juba avalikustanud. Varem võis uurimise peatada tingimuslikult, tingimusel et töötajad kohustuvad oma teadmisi avalikustama. Ka see muudatus on mõeldud selleks, et julgustada töötajaid paljastama oma teadmisi võimalikult varases etapis.

Märkused

Üldiselt võib pidada positiivseks, et Austria seadusandja on püüdnud suurendada õiguskindlust, selgitades, et peamise tunnistaja staatuse võib saada ka kriminaalpolitsei poole pöördudes, ja võttes meetmeid StPO § 209b menetluse kiirendamiseks. Jääb üle oodata, kas need muudatused suurendavad põhitunnistaja reeglite praktilist tähtsust, mis üldise kriminaalõiguse valdkonnas on seni olnud üsna piiratud.

On küsitav, kas otsus piirata eeskirjade kohaldatavust uuesti (kolmandat korda) on mõistlik, et võimaldada täiendavat hindamis- ja reformiperioodi, või lisab see lihtsalt ebakindlust potentsiaalsete peamiste tunnistajate jaoks. Nagu mujal on märgitud,^[8] piiras Austria seadusandja enne viimaste muudatuste jõustamist hindamisperioodi vaid kahe nädalaga sügisvabade ajal. Tundub üsna ebatõhus, kui edasise hindamise ja reformi nimel piiratakse pidevalt eeskirjade kohaldamisperioodi, kuid samal ajal lühendatakse hindamisperioodi, mis võimaldab sidusrühmade panust.