Riigikohus otsustas, et CMR on Rooma I määruse suhtes ülimuslik.

Sissejuhatus

Riigikohus käsitles hiljutises lahendis rahvusvahelise autoveolepingu konventsiooniga (CMR) seotud kohtulikku konflikti puudutavaid küsimusi^[1].

CMR-i artikli 1 lõike 1 kohaselt kohaldatakse CMR-i kaupade autoveolepingute suhtes, mis käsitlevad kaupade autoveo tasu eest sõidukitega vedamist, kui (lepingus märgitud) pealevõtmiskoht ja üleandmiskoht asuvad kahes erinevas riigis, millest vähemalt üks on lepinguriik.

Faktid

Kõnealusel juhul kohaldati CMRi piiriüleste kaubavedude suhtes, sest nii Taani kui ka Itaalia on lepinguriigid. Rooma I määrust (593/2008) kohaldati subsidiaarselt ka poolte kaubaveolepingule.

CMR on rahvusvahelise ühtse õigusena ülimuslik, kui see reguleerib asja ise või sätestab kollisiooninormi (Rooma I määruse artikkel 25). Küsimused, mida CMR ei käsitle, mida ei saa lahendada tõlgendamise teel ja mille jaoks ei ole ette nähtud konkreetset õigusnormide kogumit, kuuluvad õiguse alla, mida tuleb kohaldada vastavalt kollisiooninormidele. Kui CMRi ei kohaldata, kohaldatakse kaupade veolepingu suhtes Rooma I määruse artikli 5 lõikes 1 sätestatud kollisiooninorme.

Käesoleval juhul ei väljendanud pooled mingit õigusvalikut ja Austria - kus oli registreeritud kostja laevandusettevõtte peakontor - ei olnud kauba vastuvõtmise koht (Taani), üleandmise koht (Itaalia) ega ka saatja peakontori asukoht. Seega tuli vastavalt Rooma I määruse artikli 5 lõikele 1 kohaldada selle riigi õigust, mille mõlemad pooled olid määranud üleandmiskohaks (st Itaalia); seega leidis kohus, et kohaldada tuleb Itaalia õigust.

Kommentaar

CMR on Rooma I määruse suhtes ülimuslik, kuivõrd see käsitleb küsimust ise või sätestab kollisiooninormi.