Riigikohus otsustas hiljuti, et kuna ELi Brüsseli I määruse kohaldatavus on vaieldamatu, tuleb kohtualluvuse andmise lepingu tõhususe üle otsustada määruse artikli 23 (nüüd ELi Brüsseli Ia määruse artikkel 25) alusel.(1)

Ülevaade

Artikli 23 kohaselt tuleb väljendit "kohtualluvuse kokkulepe" tõlgendada iseseisvalt ja see on määratletud kui poolte selgesõnaline kokkulepe, millega määratakse kohtualluvus. Kui selline kokkulepe on olemas, tuleb kohtualluvuse üle otsustada konkreetsete asjaolude põhjal.

Selliseid kokkuleppeid, mida artikli 23 kohaselt peetakse hädavajalikuks, peavad üldjuhul tõendama pooled, kes soovivad neile tugineda kohtualluvuse kindlakstegemiseks - nagu see oli ka hageja puhul käesolevas kohtuasjas.

Artikli 23 lõikes 1 on sätestatud lepinguliste kokkulepete miinimumnõuded. Need vorminõuded ei ole tõendamisreeglid, vaid pigem lepingu kehtivuse eeldused. Eelkõige püütakse nende nõuetega tagada, et kohtualluvust andvad kokkulepped ei muutuks lepingu osaks ilma kõigi poolte teadmata. Seetõttu peab lepingust selgelt nähtuma, et iga pool on kokkuleppega nõustunud. Lisaks sellele tuleb selgesõnaliselt näidata, et pooled nõustusid klausliga, mis kaldub kõrvale kohtualluvuse üldeeskirjadest. Neid nõudeid tuleb tõlgendada kitsalt.

Riigikohtu otsus

Antud juhul pidi Riigikohus kõigepealt kaaluma, kas artikli 23 lõikes 1 sätestatud vorminõuded on täidetud. Apellatsioonikohus oli varem leidnud, et need ei olnud täidetud.

Vastavalt artikli 23 lõike 1 punktile a tuleb tahteavaldus esitada kirjalikult - kas ühe dokumendina, millele on alla kirjutanud kõik pooled, või eraldi dokumentidena. Seda nõuet võib täita, viidates tingimustele, mis sisaldavad kohtualluvuse andmise kokkulepet, kui selline viide on lepingus selgesõnaliselt esitatud. Kui leping sõlmitakse erinevate pakkumis- ja vastuvõtudokumentide kaudu, tuleb pakkumises viidata kohtualluvuse kokkulepet sisaldavatele tingimustele ainult siis, kui teine pool on seda teinud:

• suudab seda mõistliku hoolsusega jälgida; ja
• tegelikult saab tingimused.

Käesolevas asjas esitas hageja viis individuaalset korraldust. Tellimustele eelnenud müügiläbirääkimised lõpetati läbirääkimiste tulemuste kokkuvõttega, milles olid sätestatud tarne-, makse- ja pakendamistingimused ning summa vedajale. Selles protsessis ei mainitud hageja tingimusi, sealhulgas kohtualluvuse andmise kokkulepet.

Riigikohtu hinnangul ei võtnud kostja töötaja (klienditeenindaja, kes ei osalenud eelnevatel müügiläbirääkimistel) mitte ainult vastu 5. augusti 2011. aasta tellimust - nagu nähtub hageja esitatud e-kirjast -, vaid vastas sellele ka otseselt, edastades uue pakkumise. Järgnevas kirjavahetuses ja hageja kindlustusandja otseküsitlusel selgitas töötaja, et see oli tavapärane menetlus.

Selle teabe põhjal leidis Riigikohus, et artikli 23 lõike 1 punktis a sätestatud vorminõue ei ole täidetud.

Riigikohus kinnitas apellatsioonikohtu 18. novembri 2011. aasta määruse. Apellatsioonikohtu otsuse kohaselt:

• tavapärase hoolsuse taseme alusel ei oleks kostjalt võinud eeldada, et viide kohtuotsuse andmise lepingule sisaldub hageja ostutingimustes; ja
• kostjal ei olnud mingit kohustust asja edasi menetleda.

Lisaks sellele kinnitas kostja küll tellimuse kättesaamist, kuid ei järginud hageja poolt ette nähtud vastuvõtmisvormi. Riigikohtu arvates oli apellatsioonikohus õigesti otsustanud, et kõiki asjaolusid - samuti artikli 23 taga olevat eesmärki (st vältida kohtualluvuse andmise kokkulepete märkamatut libisemist lepingusse) arvestades ei olnud poolte vaheline kokkulepe piisavalt selge ja selgesõnaline.

Riigikohus kinnitas ka apellatsioonikohtu järeldust, et praktika tuvastamiseks ei olnud piisavalt tõendeid, arvestades:

• vaidlusalustele korraldustele eelnenud äritehingute väike arv (mille osas ei olnud võimalik kindlaks teha identset lähenemist - näiteks ei olnud kostja esitanud kirjalikku vastust teisele, 17. novembri 2010. aasta korraldusele); ja
• asjaolu, et ärisuhe oli kestnud vaid poolteist aastat.

"Tava" ELi Brüsseli I määruse artikli 23 lõike 1 punkti b tähenduses - konkreetsete poolte vahel regulaarselt kehtiv tava.

ELi Brüsseli I määruse artikli 23 lõike 1 punktis c sätestatud formaalne alternatiiv nõuab endiselt poolte vahelist kokkulepet, kuid eeldab, et see on olemas, kui:

“Selline kohtualluvuse kokkulepe peab olema ... vormis, mis vastab tavale, millest pooled on või oleksid pidanud teadlikud olema ja mis on kõnealuses kaubanduses või äris üldtuntud ja mida asjaomases kaubanduses või äris seda liiki lepingute osapooled regulaarselt järgivad.”

Tõendamiskohustus lasub poolel, kes soovib lepingule tugineda.

Kõnealuses kohtuasjas väitis hageja, et rahvusvaheline keemiatööstus peab piisavaks, kui tellimustes viidatud tingimustes sisalduvad kohtualluvust andvad kokkulepped, mitte aga vastavat klauslit. Riigikohtu sõnul vastab see küll eespool nimetatud põhimõttele, kuid ei loo konkreetset kaubandustava. Lisaks ei maininud hageja midagi kostja teadmisest või teadmiskohustusest.

Kommentaar

Nõue sätestada kohtualluvust andvad kokkulepped kirjalikult võib olla täidetud, viidates sellist kokkulepet sisaldavatele tingimustele, kui selline viide on lepingus selgesõnaliselt esitatud. Kui aga leping sõlmitakse erinevate pakkumis- ja vastuvõtudokumentide kaudu, piisab sellest, kui pakkumises viidatakse tingimustele, mis sisaldavad kohtualluvust andvat kokkulepet, kui teine pool saab seda korrapäraselt jälgida ja tingimused ka tegelikult kätte.

Lõppmärkused

(1) Riigikohus, 24. jaanuar 2018, kohtuasi 7 Ob 183/17p.

"Selline kohtualluvuse kokkulepe peab olema ... vormis, mis vastab tavale, millest pooled on või oleksid pidanud teadlikud olema ja mis on kõnealuses kaubanduses või kaubavahetuses laialt tuntud ja mida asjaomases kaubanduses või kaubavahetuses osalenud pooled regulaarselt järgivad."

Tõendamiskohustus lasub poolel, kes soovib lepingule tugineda.

Käesolevas kohtuasjas väitis hageja, et rahvusvaheline keemiatööstus peab piisavaks, kui tellimustes viidatud tingimustes sisalduvad kohtualluvust andvad kokkulepped, selle asemel, et lisada vastav klausel. Riigikohtu sõnul vastab see küll eespool nimetatud põhimõttele, kuid ei loo konkreetset kaubandustava. Lisaks ei maininud hageja midagi kostja teadmise või teadmiskohustuse kohta.

Kommentaar

Nõue sätestada kohtualluvust andvad kokkulepped kirjalikult võib olla täidetud, viidates sellist kokkulepet sisaldavatele lepingutingimustele, kui selline viide on lepingus selgesõnaliselt esitatud. Kui aga leping sõlmitakse erinevate pakkumis- ja vastuvõtudokumentide kaudu, piisab sellest, kui pakkumises viidatakse kohtualluvuse kokkulepet sisaldavatele tingimustele, kui teine pool saab seda jälgida, kasutades nõuetekohast hoolsust, ja kui ta saab tingimused tegelikult kätte.

Lõppmärkused

(1) Riigikohus, 24. jaanuar 2018, kohtuasi 7 Ob 183/17p.