Tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli XLII kohaselt on igal poolel, kellel on teise poole vastu sisuline teabenõue (mille täitmist ta nõuab), õigus nõuda raamatupidamisaruannete esitamist, et leevendada tõsiseid probleeme sisulise nõude kvantifitseerimisel, kui raamatupidamisaruanded võiksid hagejat aidata ja kui kostjalt võib mõistlikult oodata nende esitamist.

Esimesel artikli XLII kohaldamise juhtumil Riigikohtu ees ei tõlgendatud artiklit laiendavalt ja ei kehtestatud uut sisulist nõuet varade kohta teabe, raamatupidamisaruannete või muu teabe avalikustamise kohta. Pigem peeti kinni juba tsiviilõiguslikult olemasolevast kohustusest. Selline kohustus võib tuleneda ka pooltevahelistest eraõiguslikest kokkulepetest, kui üks pool saab vabandada, et ta ei tea vara olemasolust või ulatusest, ja kui teine pool saab seda teavet anda ilma suurema vaevata ja kui selle teabe andmine on mõistlik.

Lepingulistes suhetes on kohustus raamatupidamisaruandeid avalikustada. See kehtib eelkõige juhtudel, kui lepingu liik toob kaasa olukorra, kus hageja võib andestada, et ta ei tea varade olemasolu ja ulatust, ning kui kostja võiks kergesti anda sellist teavet ja temalt võib seda mõistlikult oodata.

Igal poolel, kellel on sisuline teabenõue teise poole vastu (kelle vastu ta esitab hagi täitmise eest), on õigus nõuda raamatupidamisaruannete avaldamist. Artikli XLII kohane nõue ei ole subsidiaarne nõue, vaid see on üldiselt avatud igale poolele, kellel on probleeme täitmise nõude kvantifitseerimisel teise poole vastu, kes peab esitama teavet materiaalõiguse alusel.

Apellatsioonikohus kasutas järgmist kohtupraktikat: kuivõrd kostja vaidlustas hageja nõude raamatupidamisaruannete avaldamiseks, mille alama astme kohtud rahuldasid, erines see kindlakstehtud asjaoludest. Sellest tulenevalt oleks leping, mis oli aluseks hageja käsundusnõude rahuldamisele (niisutusprojekti 2. etapp), sõlmitud lepingu kehtivuse ajal, kui kostja ei oleks ebaseaduslikult lõpetanud konsultatsioonilepingut hagejaga.

Seega oleks komisjonitasu nõue saanud tasuda enne tähtaja lõppu, kui leping oleks täidetud algselt kavandatud viisil. Lisaks leiti, et hageja oleks jätkanud oma tegevust, kui ebaseaduslikku lõpetamist ei oleks olnud, ja seega ei olnud hageja süü, et hilisemale lepingule ei olnud toetust.

Kohus kasutas hüpoteetilist pööret, et tõlgendada põhinõuet, mis oli aluseks raamatupidamisaruannete avaldamise nõudele, ja selle tulemusena kinnitas komisjoninõude. Apellatsioonikohus ei eksinud oma otsuse tegemisel ja ei vajanud kohtulahendite prognoositavuse huvides Riigikohtu parandust. Seoses poolte vaheliste lepinguliste kokkulepetega (hageja poolt osutatavad teenused ja kohustus maksta komisjonitasu edukuse ja lepingu alusel teenitud tasude alusel) ei olnud vaja esitada nõuet, mis põhineks kaubandusagendi seadusel.