27. veebruaril 2014 otsustas Riigikohus kohtuasjas(1) milles hageja väitis, et rahvusvaheline kohtualluvus põhineb 2007. aasta Lugano konventsiooni 5. peatükis sätestatud individuaalseid töölepinguid käsitlevate vaidluste eeskirjadel. Riigikohus leidis, et tegemist oli individuaalse töölepinguga Lugano konventsiooni artikli 18 alusel.

Hageja väitis, et ta töötas vastustaja juures peaaegu eranditult Austrias asjaomasel perioodil (rahvusvaheline kohtualluvus põhineb asukohal, kus töötaja viimati regulaarselt töötas). Seejuures erines ta jäljekohtu poolt tuvastatud asjaoludest (millega on seotud ka Riigikohus), mille kohaselt oli ta asjaomasel perioodil töötanud peamiselt Bulgaarias ja Saksamaal.

Riigikohus võib kõrvale kalduda esimese astme kohtu tuvastatud asjaoludest ainult siis, kui kohus kasutas üksnes dokumente või vastuvõetavaid kaudseid tõendeid. Käesoleval juhul põhinesid apellatsioonkaebuses vaidlustatud asjaolud hageja ja ühe tunnistaja otsestel ütlustel; seega ei saanud kohus neist kõrvale kalduda.

Lisaks ei saanud hageja oma avaldust tugineda Lugano konventsiooni artikli 21 alusel tõlgendatud prorogatsiooniklauslile, sest artikli 23 lõike 1 punktis a sätestatud nõue "kirjalikult" ei olnud täidetud. Kuigi seda nõuet võib täita ka viitega lepingutingimustele, mis sisaldavad prorogatsiooniklauslit, nõuab Euroopa Kohtu ja Riigikohtu väljakujunenud kohtupraktika sellistel juhtudel, et lepingu tekstis viidataks selgesõnaliselt lepingutingimustele.(2) Ei olnud vaidlustatud, et pooled ei olnud sõlminud kirjalikku lepingut; seega ei olnud kirjaliku lepingu nõue täidetud.

Lõppmärkused