Sissejuhatus

15. jaanuaril 2020 arutas Austria ülemkohus, kas lõplik vahekohtuotsus on sisuliselt vastuolus Austria avaliku korraga (kohtuasi: OGH 18 OCg 9/19a). Aluseks olev vahekohtumenetlus viidi läbi Viini rahvusvahelise vahekohtukeskuse (VIAC) eeskirjade alusel, mille asukoht on Viinis. Vastustaja ei saanud 17. mai 2019. aasta kohtuotsust (asi: AZ SCH-5533) ja taotles selle tühistamist, taotledes Austria ülemkohtult selle tühistamist kahel erineval põhjusel, nimelt: 1) tema õiguse olla ära kuulatud ja 2) Austria formaalse avaliku korra rikkumine.

Faktid

Vastustaja väide VIAC-i vahekohtu otsuse puuduse kohta põhines tõendite mitte kaasamisel ja kavandatud suulise ärakuulamise tühistamisel.

17. septembril 2018 toimunud nõupidamisel leppisid pooled kokku, et 7.-10. jaanuar 2019 toimub suuline ärakuulamine tunnistajate juuresolekul. Konverentskõne moodustas kokkulepitud menetlusgraafiku ja pani aluse vahekohtu esimesele menetluskorrale. Kostja (ülemkohtumenetluses "hageja") nimetas 4. oktoobril 2018 kaks tunnistajat, kuid ei esitanud oma kirjalikke tunnistajate ütlusi. Kirjalike tunnistajate ütluste esitamine oli - vastavalt esimesele menetluskorrale - potentsiaalsete tunnistajate ärakuulamise eeltingimus suulisel kohtuistungil. Vahekohus teatas 19. oktoobril 2018 pooltele, et korraldab kokkulepitud aja jooksul kahepäevase ärakuulamise, ning teatas seejärel 3. detsembril 2018, et ärakuulamine toimub 9. ja 10. jaanuaril 2019. 14. detsembril 2018 teatas kostja, et ta ei saa muude tööalaste kohustuste tõttu kohtuistungil osaleda ja taotles seega kohtuistungi edasilükkamist. 15. detsembril 2018 lükkas vahekohus kostja taotluse kohtuistungi edasilükkamiseks tagasi põhjendusega, et kostja taotlus oli esitatud "liiga hilja". 21. detsembri 2018. aasta e-kirjaga taotles kostja uuesti kohtuistungi edasilükkamist, et tema tunnistajad saaksid ära kuulatud.

2. jaanuaril 2019 otsustas vahekohus tühistada 9. ja 10. jaanuariks 2019 kavandatud kohtuistungi ja otsustada asja sisuline arutamine varem esitatud kirjalike seisukohtade alusel. Sellega seoses leidis vahekohus, et kohtuistungi korraldamine ei ole vajalik, kuna kostja ei olnud esitanud kirjalikke tunnistajate ütlusi ja keeldus ka kokkulepitud kuupäeval ilmumisest. Vahekohus tegi seejärel 17. mail 2019 oma otsuse ilma suulist ärakuulamist korraldamata.

Hageja taotles kohtuotsuse tühistamist ja tugines § 611 lg. Austria tsiviilkohtumenetluse seadustiku 2 lõike 2 ja 5 (Zivilprozessordnung' või 'ZPO'), väites, et tema õigust ärakuulamisele ja Austria ametlikku avalikku korda on rikutud.

Otsus

Riigikohus jättis hagi rahuldamata, leides, et hageja esitatud asjaolude põhjal ei ole Austria avaliku korra rikkumine toimunud. Kohus märkis, et tühistamise alused on täidetud ainult siis, kui on rikutud Austria õigussüsteemi põhiväärtusi, sealhulgas nõuetekohase menetluse põhimõtteid. Selles osas on määravaks vahekohtu otsuse tulemus, mitte vahekohtu põhjendused. Oma otsuses kaalus kohus kahte punkti: (1) kohtuistungi tühistamist ja (2) tõendite/tunnistajate kaasamata jätmist.

Ärakuulamise osas kinnitas kohus väljakujunenud kohtupraktikat ja leidis, et ainult vahekohtumenetluse täielik puudumine võrdub ärakuulamisõiguse rikkumisega[1]. Vahekohtu määratud kuupäev jäi poolte kokkulepitud ajakavasse ja mõlemal poolel oli piisavalt aega, et esitada vastuväiteid kohtuistungi ajakava kohta. Viidates käesolevatele faktilistele asjaoludele, leidis kohus, et vahekohtu otsus jätta hageja taotlus istungi edasilükkamiseks ja hilisemaks tühistamiseks rahuldamata ei rikkunud Austria menetlusõiguse aluspõhimõtteid ega õigust olla ära kuulatud vastavalt ZPO § 611 lõike 2 punktile 2. See otsus ei ole vastuolus Austria menetlusõiguse aluspõhimõtetega.

Seoses tunnistajate kaasamata jätmisega viitas kohus taas kord väljakujunenud kohtupraktikale ja leidis, et taotletud tõendite kaasamata jätmine ei too iseenesest kaasa vahekohtu otsuse tühistamist.[2] Menetlusõiguse põhiväärtusi oleks rikutud ainult siis, kui vahekohus oleks tegutsenud meelevaldselt. Lisaks leidis kohus, et kirjalike tunnistajate ütluste puudumise tõttu oli vahekohtul mõistlik eeldada, et tunnistajatunnistusi ei esitata, ning et seega ei toiminud kohus meelevaldselt, kui ta otsustas, et suuline ärakuulamine ei ole vajalik.

Kohus viitas siiski ZPO §-le 598, mis sätestab, et: 'Kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti, otsustab vahekohus, kas korraldada suuline ärakuulamine või viia menetlus läbi kirjalikult. Kui pooled ei ole suulist ärakuulamist välistanud, korraldab vahekohus sellise ärakuulamise menetluse sobivas etapis, kui pool seda taotleb.'[3] Teisisõnu, kuna pooled ei ole suulist ärakuulamist sõnaselgelt välistanud ja kuna hageja esitas tegelikult taotluse suulise ärakuulamise korraldamiseks, siis oleks vahekohus pidanud teoreetiliselt korraldama suulise ärakuulamise. Sellega seoses tuletas kohus meelde ka varasemat otsust, milles ta kinnitas, et suulise ärakuulamise korraldamata jätmist võib pidada Austria põhiliste menetlusnormide rikkumiseks, mis toob kaasa vahekohtu otsuse tühistamise[4].

Siiski leidis kohus, et ZPO § 598 sätestatud põhimõtte rikkumine tõi antud juhul kaasa ainult "tavalise", mitte aga "kohustusliku" formaalse Austria avaliku korra rikkumise, mis on vajalik lepingu tühistamiseks. Selle hinnangu puhul oli määravaks asjaolu, et hageja taotlus suulise ärakuulamise korraldamiseks esitati pärast kokkulepitud menetlustähtaega. Huvitaval kombel märkis kohus siiski, et Austria menetlusõiguse kohaselt, kui riigi kohus seisaks silmitsi samade faktiliste asjaoludega, oleks vastav riigi kohus seevastu kohustatud korraldama suulise ärakuulamise, isegi kui ta oleks seisukohal, et selline ärakuulamine ei ole vajalik.

Kokkuvõttes leidis Riigikohus, et vahekohtu otsus ei rikkunud kostja õigust ärakuulamisele (ZPO § 611 lg 2 p 2) ega Austria õigussüsteemi põhiväärtusi (ZPO § 611 lg 2 p 5) ja jättis seega hageja taotluse vahekohtu otsuse tühistamiseks rahuldamata.

Kommentaar

Riigikohus on taas kord otsustanud, et avaliku korra erandit võib kasutada ainult kõige erakorralisematel juhtudel. See Riigikohtu otsus lisab veel ühe pika nimekirja juhtumitest, kus vahekohtu otsuse tühistamise taotlus on tagasi lükatud, ning tuletab meelde, et Austria ülemkohus on Austria avaliku korra võimaliku rikkumise kindlakstegemisel kõrge lävendiga.

Huvitav on antud juhul aga Austria ülemkohtu lähenemine vahekohtu käitumise hindamisel võrreldes riigikohtu käitumisega. Nagu märgitud, leidis ülemkohus, et kui käesoleva juhtumi faktilisi asjaolusid kohaldataks riigimenetluse suhtes, siis oleks tegemist Austria avaliku korra rikkumisega. Seega võib väita, et Riigikohtu otsus oli selles osas vastuoluline, tõstatades samal ajal küsimuse, kas ja mil määral tuleks vahekohtute ja riigikohtute käitumist hinnata samade standardite alusel.