Tagasimaksmine tasu puudumise tõttu

Vastavalt tsiviilseadustikule,(1) selleks, et tagastusnõue tasu puudumise tõttu tekiks, peab teenuse saaja olema teadlik sellest, et teenus osutati hilisema tasu saamise ootuses.

Üldiselt tekib selline nõue seadustiku paragrahvi 1435 kohaselt siis, kui tehingu aluseks olnud asjaolud lakkavad olemast. Kui tehing on puhtalt teenusepõhine, reguleerib seda seadustiku paragrahv 1152.

Õiguspraktika kohaselt on seadustiku paragrahvis 1152 sätestatud põhimõtte kohaselt lepingulise kohustuse täitmist, mida ei saa tühistada, kohustatud teisele poolele piisavat tasu maksma. See ei ole vajalik, kui saaja ei oota tasu teenuse eest.

Seega, kui teenuseid osutatakse mittekaubanduslikus kontekstis, on oluline otsustada, kas teenus võeti vastu teadlikult. Siiski on teenuse saaja ülesanne tõendada, et teenust osutati ilma maksukohustuseta.

Selleks, et nõue tasu saamata jätmise kohta tekiks vastavalt koodeksi paragrahvile 1435 koostoimes paragrahviga 1152, peab teenuse saaja olema teadlik, et teenust osutati hilisemat tasu oodates.

Kui teenuse osutaja ei vastuta eesmärgi ebaõnnestumise eest, ei sõltu tema nõue teenuse saaja saadud kasust. Kui teenuseosutaja on mingil viisil vastutav eesmärgi saavutamata jätmise eest, võib ta esitada nõude ainult selle summa ulatuses, mis tooks kaasa alusetu rikastumise. See tähendab, et hüvitis võib piirduda saaja poolt tegelikult saadud kasuga. Täielik nõude kaotamine on võimalik ainult siis, kui tarnija põhjustas eesmärgi rikkumise pahauskselt. Tõendamiskohustus seoses võimaliku hüvitise piiramise või täieliku kahju hüvitamisest keeldumisega pahausksuse tõttu lasub hüvitise saajal.

Seadustiku paragrahvi 1152 tähenduses hõlmab "tasu" nii tavalist tasu kui ka muid tavalisi ja erakorralisi hüvesid (nt komisjonitasu), mis põhinevad osutatud töö tulemusel. See tähendab, et töötasu põhineb nii töötaja saavutustel kui ka turutingimustel ja äritegevusel. Seega on tegemist tulemustasuga.(2)

Eesmärgi rikkumise tõttu makstav hüvitis

Rikastumispõhine õigus tagastamisele eesmärgi puudumise tõttu tekib ka siis, kui lepingu alusel tuleb täita. Osaline eesmärgipärasuse puudumine toob kaasa ainult osalise taganemise.

Üks apellatsioonikohus leidis hiljuti, et(3) et rikastumispõhine tagastusnõue eesmärgi rikkumise tõttu on võimalik isegi siis, kui tegemist on lepinguga ettenähtud täitmisega. See arvamus ei erine kõrgeimast kohtupraktikast.

Tsiviilseadustiku paragrahvi 1435 kohaselt võib tarnija nõuda saajalt tagasi asjad, mis olid talle õiguspäraselt võlgu, kui nende hoidmise õiguslik alus on ära langenud. Kohtupraktika aktsepteerib seda tagastamise alusena põhjuse lõppemise või edu puudumise tõttu väljaspool selle sõnasõnalist tõlgendamist. See kehtib alati, kui äriline põhjus või üldised asjaolud, mis oleksid olnud tehingu eesmärk, lakkavad olemast. Ei ole vaja selgesõnalist kokkulepet hüve õigusliku eesmärgi kohta. Siiski tuleb tehingu motiiv ja eesmärk selgesõnaliselt väljendada tarnijale, et eesmärgi ebaõnnestumise korral tagasi nõuda.

Lepingu lõpetamise korral esitatud hüvitusnõuded järgivad rikastumisõiguse põhimõtteid. Seadustiku paragrahvi 921 teine lause on lihtsalt paragrahvi 1435 kohaldamine. Osalise ostuhinna tagasimaksmine pärast taganemist kui rikastumisnõue on seadustiku paragrahvi 1435 alaliik.

Käesoleval juhul sõlmisid pooled lepingu, mis sõlmiti 1. aprillil 2006. aastal minimaalseks kolmeks aastaks, kuid mis lõpetati 2007. aastal. Kostja oli teadlik lepingu eesmärgist - täpsemalt, kokkulepitud tingimused kehtestati selleks, et turustada hageja tooteid möbleeritud kinnisvaras, mis oli tema kaupade reklaamipinnaks, mida seal müüdi. Seega oli see eesmärk osa lepingust.

Kokkulepitud tingimusi ei saavutatud ja need ei vastanud hageja ootustele - nimelt lepingulise suhte jätkumisele teatud aja jooksul. Eesmärk ebaõnnestus osaliselt reklaammaterjalide ennetähtaegse eemaldamise tõttu. See eesmärgi osaline täitmata jätmine tingis rikastumispõhise nõude osalise tasu tagastamiseks.

Lõppmärkused

(1) paragrahv 1435 koostoimes koodeksi paragrahviga 1152.

(2) Täpsemalt vt Austria ülemkohtu 22. septembri 2010. aasta otsus 6 Ob 172/10b.

(3) Austria ülemkohtu otsus 4 Ob 105/10k, 31. august 2010.