Blockchain meie õigussüsteemides - mida toob tulevik?

Sissejuhatus

Viimastel aastatel on plokiahela-tehnoloogia olnud ja on endiselt aktuaalne teema. Krüptovaluutaga kauplemine, bitcoini kaevandamine ja Non-Fungible-Tokens (NFT) on tuttavad terminid, mis tekitavad kiusatust investeerida väidetavalt suure kasumi saamiseks. Kuid nende finantshuvide kõrval on ka uusi ja tulevasi ideid aluseks oleva plokiahela-tehnoloogia kasutamiseks paremate ja tõhusamate õigussüsteemide jaoks.

Kuidas plokiahela töötab?

Enne plokiahela pakutavate võimaluste uurimist peame kõigepealt vaatama selle taga olevat põhitehnoloogiat.

Eelkõige on plokiahelat see, mida ta ütleb, ahel "plokkidest". Igal plokil on oma "sõrmejälg". See koosneb ajatemplist, indeksist, tehingu kuupäevadest ja eelmise ploki "hash'ist". Hash on digitaalne ja krüptograafiliselt kodeeritud väärtus, mis määratakse iga ploki jaoks. Kasutades oma eelkäija hash'i, seotakse kaks plokki omavahel.

Kui püütakse ühe ploki teabega manipuleerida, muutub ka selle hash. Kuid eelnev muutmata hälve on juba muutunud järgneva ploki osaks. Selle tulemusena põrkuvad uus ja vana hash kokku. Sellega katkestatakse plokiahelat ja manipuleerimine muutub ilmseks. Seetõttu tuleb andmete muutmise püüdmisel arvutada iga järgmine hash uuesti. See kujutab endast nii keerulist arvutamisprotseduuri, et see ületab kaugelt tänase ja lähituleviku arvutusvõimsuse.

Lisaks sellele salvestatakse plokiahela andmebaas detsentraliseeritult, mis tähendab, et seda haldab iga kasutaja, mitte üks kolmandast isikust kontrollitav üksus. Niinimetatud Peer-2-Peer-võrgus on iga kasutaja otseselt seotud teise kasutajaga. Iga arvuti kujutab endast võrgus "sõlme" ja iga sõlme säilitab koopia kogu plokiahelast. Seega kontrollivad ja kontrollivad nad koos, kas plokiahelat on puutumata.

Kokkuvõtlikult öeldes, et plokiahelas oleva teabega manipuleerida, tuleks ümber arvutada kõik järgmised hashid ja muuta kõiki kõigis sõlmedes salvestatud koopiaid. Erinevalt kolmanda osapoole andmebaasist saab plokiahela oma turvalisuse iga sõlme ja ploki vastastikuse ühenduse ja kontrolli kaudu. Seetõttu on teabega manipuleerimine peaaegu võimatu.

Mis on võimalik, kui plokiahelat rakendatakse õigussüsteemidesse?

Tänu selle tehnoloogia poolt tagatud turvalisusele avanevad uued võimalused meie õigussüsteemide konkreetsete aspektide jaoks.

Digitaalne identiteet

Üks huvitav idee plokiahela kasutamisest on "digitaalne identiteet". Seda ideed käsitlevat projekti nimega "Proof of Humanity" võib kirjeldada kui veebipõhist telefoniraamatut, kuhu inimesed saavad registreeruda ja lisada oma kodakondsuse, kraadi või oskused. Iga liige saab oma autentsuse videokinnituse ja inimese, kes nende eest garanteerib. See "tõend" lisatakse seejärel plokiahelas asuvasse detsentraliseeritud registrisse. Profiilid saavad teised liikmed ka vaidlustada, kui nad arvavad, et profiil võib olla võltsitud. Seeläbi saaks võltsitud profiile kõrvaldada ja valeinfo allikaid rünnata.

Selle projekti puhul on intrigeeriv see, et seda saaks rakendada hääletussüsteemides. Sel viisil saaksid ainult kontrollitud isikud hääletada üks kord ja vigu saaks vähendada miinimumini. Tegelik kasutamine meie üldvalimistel võib olla veel kaugel, kuid ettevõtted töötavad kõvasti selle nimel, et luua sobiv keskkond, kus loetletud omadused saavutatakse ja hääled hoitakse privaatsena^[1].

Lisaks kasutamisele üldvalimistel võiks seda põhimõtet kasutada ka virtuaalsetel aktsionäride koosolekutel, et tagada hääletajate volitused. See võiks kaotada vajaduse volikirja vahendajate järele ning suurendada läbipaistvust ja tõhusust^[2].

Digitaalsed registrid

Mõeldav võiks olla digitaalsete registrite kasutamine, mis võiksid asendada halduskontoreid. Me võime näha analoogsete kinnistusraamatute (Austrias: Grundbuch) lõppu, nagu me neid teame. Halduse ja kontrolli võtaks üle plokiahela. Jällegi oleks võltsimine peaaegu võimatu ja registreerimist teostava kolmanda isiku vajadus muutuks mittevajalikuks.

Tokeniseerimine

Selliste esemete nagu ettevõtte osade (omakapitali token), kinnisvara või aktsiate (väärtpaberi token) tokeniseerimine võiks lihtsustada kaasnevaid protsesse. Tokeniseerimine tähendab tundlike andmete (näiteks kinnisvara omandiõiguse) vahetamist mittetundlikeks andmeteks ehk tokeniteks.^[3]See lihtsustab ülekandeid üldiselt ja on eriti paljutõotav pärimise puhul. Kui tavaliselt tuleb osa pärandist jaotada tavapärasel viisil, siis omandiõigust võiks jagada väärtpaberiteks, mida saaks seejärel pärijate vahel jagada. Väärtpaberid toimiksid digitaalsel kujul sertifikaatidena. Isegi maksuametid võiksid saada oma osa kinnisvara võõrandamismaksude kogumisel žetoonide kujul. Lõplik otsus žetoonide likvideerimise või nende säilitamise kohta varana jääks siis omanikule.

Lisaks võiksid märgid täita sama ülesannet nagu väärtpaberid ja muud finantsinstrumendid.

Arukad lepingud

Teine märkimisväärne võimalus on "arukad lepingud". Nutilepingud on koodid, mis on loodud plokiahelas ja täidavad automaatselt kogu lepingu või selle osa. Neid võib lisada traditsioonilistesse tekstipõhistesse lepingutesse või olla leping ise.

Kui pooled täidavad oma kohustuse ja lisavad nõutava parameetri arukasse lepingusse, täidab kood seejärel teise tegevuse. Sellisteks käivitatavateks toiminguteks võivad olla näiteks raha või sümboolsete märkide ülekanded. Samuti võiks koodi muuta nii, et hilinenud või ebapiisava täitmise korral võetaks tasu^[4].

Nutilepingud suudavad ka automaatselt kohaldada tingimusi tänu programmeeritavatele komponentidele plokiahela võrgu kaudu.

Kus me praegu oleme?

Kuigi need on vaid mõned näited, mis võiksid muuta meie professionaalset igapäevaelu, võiksid need olla ka sammud erinevate seaduste ühtlustamise suunas. Kui sellised ideed nagu "arukad lepingud" on juba kasutusel ja isegi plokiahelaga kontrollitud hääletussüsteemid on kasutusele võetud (nagu Colorado osariigis), siis teised ideed tunduvad kaugel olevat. Paljud Austria juristid võivad nõustuda, et "Grundbuchi" kaotamine ei kõla õigesti, arvestades selle olemasolu alates nende õigusõpingute esimesest päevast. Lisaks on veel lahendamata küsimused seoses plokiahela privaatsuse ja juurdepääsupunktide (rahakotid vms) turvalisusega. Kuid lõppkokkuvõttes areneb tehnoloogia üha kiiremini, nii et see, millal ja millises osas plokiahela tehnoloogia ametlikult meie õigussüsteemidesse sisse viiakse, on seadusandja otsustada.