logoIlo

Riigikohus teeb otsuse välismaiste rahaliste nõuete täitmise kohta

Autor: Klaus Oblin

Sissejuhatus

Välisriigi kohtuotsuseid täidetakse vastavalt siseriiklikule õigusele. Vastavalt siseriiklikule õigusele peab rahasummasid käsitlevate kohtuotsuste täitmine või rahaliste summade maksmine kolmandatele isikutele toimuma üldjuhul vastavalt rahaliste nõuete täitmist käsitlevatele sätetele. Siiski on kohtud seni leidnud, et kui makse tehakse välismaal, mitte riigisiseselt, valuutavahetuse teel (arvestades potentsiaalselt välisvaluutatehinguid käsitlevaid eeskirju), läheb kohustus kaugemale kui pelgalt rahaline makse.

Otsus

Riigikohus leidis hiljuti, et(1) et sõltumata sellest, kas tegemist on reaalse või ebakorrektse välisvaluutakohustusega, ei ole valuutamanipulatsioon enam nii levinud kui 1950ndatel aastatel. Nagu kõik teised ELi liikmesriigid, kuulub ka Slovakkia ühtsesse euromaksete piirkonda (SEPA), mis sätestab riigisisesed tingimused maksetele Euroopas. Seega otsustas kohus, et kuigi kõnealuses kohtuasjas ei olnud võlgnikul välisvaluutakontot, oli kohaldatavate rahaliste vahendite ülekandmiseks Slovakkiasse vaja valuutavahetust - tehing, mis ei tekita enam tõelisi probleeme. Seega leidis kohus, et - vähemalt seoses SEPA riikide vaheliste tehingutega - varasem kohtupraktika välisvaluutas tehtud maksete erikohtlemise kohta välisriigi kohtus on aegunud; täitmine tuleks seega teostada vastavalt rahaliste nõuete täitmist käsitlevatele eeskirjadele. Edasi märkis kohus, et täitmisele pööratavuse ja kohtualluvuse puhul ei ole oluline, kas nõude täitmine on tõenäoliselt edukas. Kohtualluvus põhineb potentsiaalse kolmanda isiku võlgniku elukohal vastavalt ELi Brüsseli I määruse artikli 39 lõikele 2.

Seega kohustas kohus võlgnikku Slovakkia kohtuotsuse alusel Slovakkia kohtule USA dollaritesumma tasumiseks.

Kommentaar

SEPA riikide vaheliste tehingute puhul on kohus selgitanud, et välisvaluutas esitatud rahalise nõude täitmise kohustuse täitmine peab toimuma vastavalt rahaliste nõuete täitmise eeskirjadele.

Lõppmärkused

(1) 21. aprill 2015, kohtuasi 3 Ob 75/14x.