logoIlo

Kohtud kaaluvad ainupädevust rendi- ja üürimisasjades

Autor: Klaus Oblin

19. septembril 2013 otsustas Riigikohus rahvusvahelise kohtualluvuse küsimuses, et vastavalt Brüsseli I määruse artikli 22 lõikele 1 on selle liikmesriigi kohtud, kus asub kinnisasi, ainupädevuses kohtuasjades, mis käsitlevad õigusi remondis kinnisvara üürimine või rentimine, sõltumata poolte elukohast.

See rahvusvaheline erandlik kohtualluvus asendab kostja elukohariigi kohtute üldise kohtualluvuse (määruse artikkel 2), samuti erikohtute (määruse artiklid 5 ja järgnevad).

Euroopa Kohus oli Lugano konventsiooni artikli 16 eelneva eeskirja kohta otsustanud, et kinnisvaraga seotud vaidlused nõuavad sageli uurimist ja ekspertiisi, mis tuleb tingimata teha kohapeal. Seega on ainupädevus vajalik asjakohase õiguskaitse huvides. Kinnisvara üürimist ja rentimist reguleerivad tavaliselt eriseadused ning nende seaduste kohaldamine on nende keerukuse tõttu kõige parem jätta nende riikide kohtute pädevusse, kus neid kohaldatakse.

See põhjendus ei kehti siiski juhul, kui lepingu põhiobjekt on teistsuguse iseloomuga, eriti kui see puudutab jaemüügipoe üürimist. Seega ei tohi mõistet "kinnisvara rentimine ja üürimine" tõlgendada nii, et see hõlmab jaemüügipoe üürilepingut, kui selline pood tegutseb kinnisasjal, mille üürileandja on ise kolmandalt isikult rentinud.

Hotelli või kaupluse üürimisest tulenev kohtuvaidlus ei kuulu Brüsseli I määruse artiklis 22 sätestatud ainupädevusse ja seega on kohtualluvuse kokkulepe lubatud.

Lõppmärkused

(1) Juhtum 2 Ob 63/13y.