Viini advokaat näitab filosoofilist lähenemist oma ülemaailmsele kogemusele

Viinis (Austria) oma kodukontoris kirjutuslaua taga istuv advokaat Klaus Oblin, kes on riietatud halli, hästi rätsepatööna kolmekordsesse ülikonda, meenutab vaieldamatult Paul Newmani filmis "The Verdict" (Kohtuotsus).
Oblin naerab võrdluse üle Ameerika näitlejaga.

"Seda on mulle varem vaid üks kord öelnud," ütleb ta, "üks vana naine, kellelt me Toscanas puhkusel olles kodu üürisime."

Oma sirge kehahoiaku ja kokkupandud kätega mõjub Oblin rahuliku ja enesekindla ilmega, mis tundub osaliselt professori ja osaliselt aristokraatlikuna. OBLIN Rechtsanwälte GmbH asutaja Oblin on aastakümneid olnud advokaat, kuid ta ei määratle end oma elukutse järgi.

"Tõenäoliselt see, mis ma olen - kui see on mingi silt -, siis ma julgeksin end nimetada filosoofiks," ütleb ta.

Oblin sündis Viinis õpetajatest vanemate lapsena ja nimetab 16-aastaselt romaani "Radetzky March" lugemist esimeseks raamatuks, mis avas tema silmad uuele avarale ideede maailmale. Joseph Rothi romaani "Radetzky marss" peetakse üheks 20. sajandi parimaks saksa romaaniks. See on saaga, mis kirjeldab Austria-Ungari langust ja langemist Trotta perekonna kolme põlvkonna kaudu.

Võimalik, et Oblini maailmavaate kujunemisel oli kõige mõjukam kirjanik siiski Nobeli preemia laureaat Thomas Mann, kes tutvustas Oblinile selliseid saksa filosoofe nagu Arthur Schopenhauer, Friedrich Nietzsche ja Immanuel Kant ning luuletaja Wolfgang von Goethe.
"[Manni] raamatud näitasid mulle, et mul ei olnud sisuliselt mingit haridust võrreldes sellega, mida õpetati sada aastat tagasi," ütleb Oblin. "See oli see, kui ma hakkasin minema filosoofiaülikooli."

Oblin ütleb, et kui ta ei mõtle advokaaditööle, siis loeb ja kirjutab ta pidevalt, et paremini määratleda oma isiklikku usutunnistust ja moraalisüsteemi.

"Juristiks olemine ja oma standardite järgi elamine on huvitav ja väljakutsuv eluviis," ütleb ta. "Sa pead endalt pidevalt küsima, kas see tegevus on kooskõlas minu mõtteviisiga ja kas ma suudan õigustada seda, mida ma teen?"

See on karjäärivalik, mille Oblin tegi juba varakult, kui ta teadis, et ta ei saa tõenäoliselt elatist kirjaniku, näitleja, kunstniku või sportlasena. Ta leidis, et sõbrad koolis palusid tal aeg-ajalt rääkida või argumente esitada nende eest ning ta oli tunnustusest ja vastutusest meelitatud.

"Tänapäeval tean, et see on au, kui keegi tuleb minu juurde ja ütleb: "Mul on probleem. Hoolitse selle eest ja ma tantsin õnnelikult ära, sest Klaus ja tema meeskond tegelevad sellega."

Kuigi tal oli onu, kes oli kohtunik, ei olnud tal õigusalal olulisi eeskujusid, kes oleksid talle karjääriteel juhatust andnud.

"Ma teadsin väga varakult, et tahan saada advokaadiks, kuid mitte seda, milline advokaat," ütleb ta.

Sellele küsimusele vastuse leidmine nõudis mõningaid katsetusi ja eksimusi.

Pärast kohustusliku sõjaväeteenistuse läbimist omandas Oblin Viini ülikoolis õigusteaduse kraadi. Kuigi tal polnud õigusteaduskonna lõpetamisel "aimugi, kust alustada", võttis Oblin vastu töökoha Viini tunnustatud advokaadibüroos, mis keskendus peamiselt äri- ja tehingutega seotud tööle.
Oblin avastas kiiresti, et see töö ei vastanud tema püüdlustele. Ta tahtis olla kohtusaalis; see oli see, mis teda tõeliselt ergutas. Kohtuvaidlused ja vahekohtumenetlus nõudsid tema huve ja võimeid.

"Tagantjärele vaadates on see täiesti mõistlik," ütleb ta ja loetleb põhjuseid sõrmedel. "Ma lugesin palju. Mulle meeldib kirjutada ja väidelda. Seal on konkurentsiaspekt. Ja kohtusaalis pead sa aeg-ajalt kesksele kohale minema."

Pärast kahte aastat Viini firmas otsustas Oblin omandada magistrikraadi. Ta kaalus kahte Ivy League'i kooli, kuid tema esimene valik oli San Diego Ülikool (USD), sest ta oli linnaga tuttav. Tema ema oli inglise keele õpetaja, kes lõi ja juhtis 20 aastat vahetusprogrammi oma Austria keskkooli ja San Diego keskkooli vahel. Oblini esimene seljakotireis USA-sse lõppes San Diegos, kus ta veetis aega oma ema sõprade juures.

Oblin naljatab, et kui ta räägib kolleegidele, et ta tegi oma õigusteaduse kraadiõpingud San Diegos, kutsuvad nad teda "surfaripoisiks" ja soovitavad, et tal pidi olema lõbus kõigil rannapartidel.

"Neil oli see ütlus, et tee kõvasti tööd, tee kõvasti pidu, aga seal ei olnud liiga palju pidutsemist," ütleb Oblin. "Me töötasime kõvasti."

Kui ta lõpetas ülikooli, pani ta oma doktoritöö ja doktorikraadi lõputunnistuse üllatusena oma vanemate jõulupuu alla.

Oblini poole pöördus ülikooli lõpetamise ajal Londonis asuva rahvusvahelise advokaadibüroo Freshfields Bruckhaus Deringer esindaja. Ta võeti ühendust firma Viini kontoriga ja lendas jõuluvaheajal koju, et saada intervjuu. Talle pakuti tööd kaubandusvaidluste ja vahekohtumenetluse valdkonnas ning sellest ajast alates on ta selles valdkonnas praktiseerinud.

Nüüdseks on ta tuntud oma võime poolest juhtida samaaegselt mitme jurisdiktsiooni meeskondi ning tal on hea maine piiriülestes menetlustes, kus poliitiliselt tundlikud küsimused kohtuvad äriküsimustega.

2005. aastal otsustas Oblin asutada omaenda büroo - "et proovida ja lennata üksi," ütleb ta. See oli julge samm kellegi jaoks, kellel puudus kogemus või haridus ettevõtte juhtimisel, kuid samas oli see Oblini jaoks vältimatu järgmine samm.

"Ma ei olnud täiesti teadlik sellest, mida tähendab oma firma omamine," tunnistab ta. "Ja raha teenimine on kõigepealt. Kui sa vastutad 110 protsenti sissetuleku eest, lähened asjadele teisiti kui partner või palgaline partner või palgaline advokaat. Sa ei mõtle ainult õigusele. Algusest peale pead sa oma arveid maksma. See muudab kõike."

Ta ütleb, et õppis, kuidas edukat firmat samm-sammult ja õppimise teel juhtida. Suur osa sellest, ütleb ta, oli instinkt ja terve mõistus. Ta ütleb, et see ei erine lukksepast, kes asutab oma poe, või kokast, kes avab oma restorani. See nõuab talenti, kõva tööd, arukaid valikuid meeskonna loomisel ja natuke õnne.

Retsepti ei ole, ütleb ta noortele advokaatidele, kes soovivad oma firmat asutada, kuigi suures õigusbüroos töötamisest oli abi.

"Te näete, mida nad seal teevad," ütleb ta. "See ei ole mingi ime."

Täna on OBLIN Rechtsanwälte'il 16 advokaati, kellel on tegevusluba kuues erinevas riigis. Firma on spetsialiseerunud piiriülestele vaidlustele, kaubandusvaidlustele ja vahekohtumenetlustele. Oblin on teinud hoolsalt tööd, et keskenduda büroo töös vaidlus- ja vahekohtujuhtumitele. Tema edu kajastub selles, kuidas tema poolt käsitletud kohtuasjad on aastate jooksul muutunud keerukamaks ja nõude väärtus on kasvanud.

"Kohtus on alati olnud tegemist rahaga," ütleb ta. "Küsimus on lepingutes ja lepingu rikkumises, kahju hüvitamises ja täitmises ning lõppkokkuvõttes on asi rahas."

Oblin püüab kogu ettevõttes säilitada kõrgeid tulemuslikkuse ja eetika standardeid, olles eeskujuks, ütleb ta. Ta otsib advokaate, kes jagavad tema ootusi.

"Ma pigem peatan oma kolleege ja meeskonnakaaslasi, kui pean neid survestama," ütleb ta. "Nad kõik on sihikindlad ja innukad töötama. Sa võid võita tiitli ja olla number üks, kuid kunst seisneb selles, et hoida taset ja olla aastaid esikümnes. See ongi väljakutse."

Osana ettevõtte pikaajalise elujõulisuse loomisest sai Oblin 2021. aastal Primerus™ liikmeks. Ta ütleb, et "klappis" Primerus™-i liikmelisusega oma esimesel konverentsil, mis toimus Hamburgis. Hiljem korraldas ta konverentsi Viinis ja osales eelmisel aastal San Diegos toimunud ülemaailmsel konverentsil - "see oli mõttetu," ütleb ta. Ta nautis seda, et võttis oma naise Angelika kaasa ekskursioonile USD ülikooli ja näitas talle, kus ta varem elas.

Oblin ütleb, et kuigi ta on Primerus™-i missiooniga rahul, sooviks ta, et sinna tuleks rohkem mitte-USA liikmeid.

"On palju ruumi, et tõeliselt rahvusvaheliseks saada," ütleb ta. "Palju tööd on veel ees."

Oblinil ja Angelikal, kes on kardioloog, on kaks poega. Üks poeg käib praegu keskkoolis ja teine alustas oktoobris õigusteaduskonda - ja Oblin tahaks, et ta ühel päeval liituks firmaga.
"Minu jaoks on oluline, et nad on rohkem kui parimad sõbrad," ütleb ta oma poegade kohta. "Nad on väga lähedased. See on midagi, mis isana on kergenduseks ja rõõmuks."

Lisaks sellele, et Oblin mängib nädalavahetustel tennist ning käib ooperis ja jalgpallivõistlustel, kui tal on aega, on tema elus oluline roll ka tema roomakatoliku usul. Kuigi tema vanemad olid religioossed ja tema ja tema vend teenisid mõned aastad altaripoisina, ei olnud religioon tema lapsepõlves kesksel kohal. Aastaid hiljem otsustas ta siiski oma usule tugevamalt pühenduda.
"Kui ma hakkasin uuesti tegelema, oli mulle väga kiiresti selge, et see ei ole lihtsalt üks teema, mis mind huvitab," ütleb ta. "See on kas teha või mitte. Sa kas praktiseerid või ei praktiseeri, kui sa võtad seda tõsiselt. See on oluline protsess."

Kuigi Oblin ei kavatse niipea pensionile jääda, on ta püüdnud olla teadlikum, et integreerida töö oma elu teiste kirgede juurde. Tema eesmärk on hägustada "tööaja" ja "vaba aja" vahelist vahet. Ta ütleb, et selle tasakaalu leidmine on aastate jooksul osutunud keeruliseks, sest füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemine esitab ajale nõudmisi, mis võivad kõik muud mured üle kaaluda. Kuid Oblin ütleb, et ta on jõudmas oma tasakaalu saavutamisele üha lähemale.

"See on alati väljakutse," ütleb ta, "kuid see on midagi, mille poole tasub püüelda."

Mingil hetkel võib ta isegi leida aega, et kirjutada ise romaan, mis ühendab endas köitva jutustuse, psühholoogiliste aspektide kihi ja raskete filosoofiliste küsimuste üle arutlevad tegelased. Kuid enne seda ütleb ta, et võib-olla "paneb kõigepealt oma memuaarid kirja".

Tema elu on andnud talle palju rikkalikku materjali.